Libista, klapp, korda. Miks on tutvumisrakendustes nii raske peatuda? Öiste sessioonide taga on hästi timmitud psühholoogiline mehhanism, otse kasiinode mänguautomaatidest.
Me kõik oleme kogenud seda libistamissessiooni Tinderis, Bumble'is või Happn'is: profiilid jooksevad mehaaniliselt mööda, vahel hilja õhtul, täiusliku klapi otsinguil. Aga kas oled endalt küsinud, miks on nii raske peatuda?
See ei ole ainult tahtejõu puudus sinu poolt. Tutvumisrakendused on sõna otseses mõttes ehitatud nii, et need kaaperdaksid meie aju samamoodi nagu kasiinos mänguautomaat.
Digitaalne mänguautomaat ja « vahelduv kinnitamine »
Käitumispsühholoogias on tugev mõiste nimega vahelduv kinnitamine. Just see mehhanism teeb hasartmängud sõltuvust tekitavaks.
- Kasiinos, kui mänguautomaat annaks sulle raha iga tõmbega, tüdinaksid sellest ruttu. Ettearvamatus, teadmatus, millal võit tuleb, vallandab suure dopamiinilaksu. Dopamiin on nauding ja tasu hormoon.
- Tutvumisrakenduses on sama lugu: libistad profiile ega tea, kas järgmine on « klapp » või mitte. See pidev pinge hoiab aju valvel ja sunnib veel natuke « mängima ».
Valiku paradoks ja kataloogiefekt
Kas teadsid ka seda? Mida rohkem profiile rakendus sulle pakub, seda väiksem on tõenäosus, et sa kuhugi seod. Majanduses ja psühholoogias nimetatakse seda valiku paradoksiks (psühholoog Barry Schwartz tõi selle esile). Lõputu hulga profiilide ees, mis on ühe pilguga näha, arvab inimaju alateadlikult, et « muru on alati mujal rohelisem ». Tulemus: lõplikku valikut ei suuda teha, sest kardad pidevalt, et keegi « parem » jääb nägemata.
Libistamisväsimus (lõputu libistamine)
Kui kerid profiile järjest nagu tarbetooteid veebikataloogis, aju väsib. Uuringud näitavad, et see üleküllus viib kiiresti libistamisväsimuseni: teisi hakatakse hindama üha pealiskaudsemalt, rõiva detaili või fotonurga järgi, ja virtuaalne empaatia langeb järsult.
Järgmine kord, kui tabad pöidla ringiratast libistamas, tead, et tantsu juhib su tasuahel!